Kaudne kõne on kõrvallause, mis jutustab ümber kellegi öeldut, mõtet, arvamust, otsust, küsimust, märkust jms. Sageli tuleb natuke muuta algse ütluse või mõtte kuju. Kaudne kõne erineb otsesest kõnest, st. muutumatust tsiteerimisest, mis ei ole kõrvallause ja millel pole seega sidendit. Otsene kõne esineb sageli jutumärkides ja pärast koolonit.
| Otsene kõne: | Petro diris: "Mi volas doni ion al vi." - Petro ütles: "Ma tahan midagi sulle anda." |
|---|---|
| Kaudne kõne: | Petro diris, ke li volas doni ion al mi. - Petro ütles, et ta tahab midagi mulle anda. |
| Otsene kõne: | Karlo demandis: "Ĉu vi volas iri kun mi?" - Karlo küsis: "Kas sa tahad tulla koos minuga?" |
|---|---|
| Kaudne kõne: | Karlo demandis, ĉu mi volas iri kun li. - Karlo küsis, kas ma tahan minna koos temaga. |
Kaudne kõne on tavaliselt ke-kõrvallause või küsiv kõrvallause. Selline kõrvallause on sageli selliste tegusõnade nagu diri, krii, pensi, scii, decidi, skribi, kompreni, rimarki, vidi, demandi, voli, aŭdi jne. sihitise rollis: Li diris, ke li estas feliĉa. Ŝi pensis, ke ŝi estas feliĉa.
Kaudne kõne esineb ka selliste sõnade nagu penso, decido, demando, timo jne. täiendina: Li havis la penson, ke li estas feliĉa. La decido estis, ke Petro estu prezidanto. Ili faris la demandon, ĉu ili povas partopreni.
Kaudne kõne võib olla ka sellise sõnade nagu ŝajni, esti evidente, esti dube, esti klare, esti (ne)eble, esti verŝajne jms. aluse rollis: Ŝajnis, ke pluvas. Estis evidente, ke li ne estas feliĉa.
Tegusõnavormid kaudses kõnes
Mõnedes keeltes on vajalik kaudse kõne puhul mõnikord muuta tegusõna vormi. Esperanto keeles säilib alati algne tegusõna vorm:
-
Li diris: "Mi volas manĝi". → Li diris, ke li volas manĝi. - Ta ütles: "Ma tahan süüa". → Ta ütles, et ta tahab süüa.
Tegusõna volas lõpp -AS on algse ütluse olevik. Ära muuda seda lõpuks -IS.
-
Li diris: "Mi tiam loĝis en Ĉinujo." → Li diris, ke li tiam loĝis en Ĉinujo. - Ta ütles: "Ma elasin siis Hiinas." → Ta ütles, et ta elas siis Hiinas.
Tegusõna loĝis lõpp -IS näitab algsest ütlusest varasemat aega. Oleks viga muuta seda kujule estis loĝinta.
-
Ŝi demandis: "Ĉu vi iros kun mi al kinejo?" → Ŝi demandis, ĉu mi iros kun ŝi al kinejo. - Ta küsis: "Kas sa tuled koos minuga kinno?" → Ta küsis, kas ma lähen koos temaga kinno.
Tegusõna iros lõpp -OS näitab algse küsimise hetkest hilisemat aega. Oleks viga muuta seda kujule estis ironta või volis iri. Kui algne küsimus oleks "Ĉu vi volas iri kun mi?", siis öeldaks: Ŝi demandis, ĉu mi volas iri kun ŝi.
-
Li ne komprenis: "Kial ŝi ne volas partopreni?" → Li ne komprenis, kial ŝi ne volas partopreni. - Ta ei mõistnud: "Miks ta ei taha osaleda?" → Ta ei mõistnud, miks ta ei taha osaleda.
Tegusõna volas lõpp -AS näitab algse küsimuse aega.
- Ili ordonis: "Paku tuj vian valizon!" → Ili ordonis, ke mi tuj paku mian valizon. - Nad käskisid: "Paki kohe oma kohver!" → Nad käskisid, et ma kohe pakiks oma kohvri.
-
Ŝi esperis, ke ŝi ilin trovos. - Ta lootis, et ta leiab nad.
Algne mõte oli: "Mi ilin trovos."
-
Ŝi estis plena de timo, ke la infano mortos. - Ta oli täis hirmu, et laps sureb.
Ta oli hirmul ja mõtles: "La infano mortos!"
-
Li metis la kondiĉon, ke oni ne instruu al ŝi la Kristanan religion. - Ta pani tingimuse, et talle ei õpetataks kristlust.
Ta ütles: "Ne instruu al ŝi..."
-
Ŝajnis al ŝi, ke ŝin ĉirkaŭas unu sola densa barilo el traboj. - Talle näis, et teda ümbritseb üksainus tihe palkaed.
Ta mõtles: "Min ĉirkaŭas...", sest talle näis nii.
Siduvad kõrvallaused tavaliselt ei jutusta ümber ütlust või mõtet. Sellistes kõrvallausetes on tegusõna ajvormid seotud praeguse hetkega:
-
Mi ne konis tiun, kiu venis. - Ma ei tundnud seda, kes tuli.
Konis ja venis näitavad mõlemad aega enne praegust hetke. Tõenäoliselt näitavad need sama aega.
-
Mi ne konis la personon, kiu estis baldaŭ venonta tra la pordo. - Ma ei tundnud seda isikut, kes pidi peatselt uksest sisse tulema.
Nii konis kui ka estis näitavad aega enne praegust hetke. Venonta näitab seda aega, mis tuleb pärast seda möödunud ajahetke.
Ajamäärsõnad ja kohamäärsõnad kaudses kõnes
Kui tsiteeritavas lauses esineb aega määratlev väljend, võib see jääda tavaliselt muutumatuks kaudses kõnes. Mõned ajamäärsõnad siiski sõltuvad käesolevast hetkest ja peavad mõnikord muutuma, et vältida segadust. Sellised sõnad on hodiaŭ (täna), hieraŭ (eile), antaŭhieraŭ (üleeile), morgaŭ (homme) ja postmorgaŭ (ülehomme). Laused, milles peab muutma sellist ajamäärsõna, on siiski haruldased:
-
Pasintan lundon li diris: "Mi ne laboros hodiaŭ!" → Pasintan lundon li diris, ke li ne laboros tiun tagon. - Möödunud esmaspäeval ta ütles: "Ma ei tööta täna!" → Möödunud esmaspäeval ta ütles, et ta sel päeval ei tööta.
Kui säilitataks sõna hodiaŭ kõrvallauses, siis oleks jutt sellest päevast, millal lause öeldi.
-
Morgaŭ li verŝajne diros: "Mi estis malsana hieraŭ!" → Morgaŭ li verŝajne diros, ke li estis malsana hodiaŭ. - Homme ta tõenäoliselt ütleb: "Ma olin eile haige!" → Homme ta tõenäoliselt ütleb, et oli täna haige.
Kui kasutataks sõna hieraŭ kaudses kõnes, siis oleks jutt päevast, mis eelneb lause väljaütlemise päevale. Ta räägib ju tegelikult tänasest päevast ja seega tuleb muuta sõnaks hodiaŭ.
- Antaŭ unu semajno li demandis al mi: "Ĉu vi venos al mi morgaŭ?" → Antaŭ unu semajno li demandis al mi, ĉu mi venos al li la postan tagon. - Ühe nädala eest küsiti minult: "Kas sa tuled homme minu juurde?" → Ühe nädala eest küsiti minult, kas ma tulen järgmisel päeval tema juurde.
Jutustustes siiski mõnikord säilitatakse sõnad hodiaŭ, hieraŭ kaj morgaŭ muutumatult: Li renkontis konaton, junan poeton, kiu rakontis al li, ke morgaŭ [= la postan tagon] li komencos sian someran vojaĝon. See lause esineb muinasjutus ja vaevalt tekitab segadust tõelise homsega.
Sellised sõnavormid nagu hieraŭo, hieraŭa tago, morgaŭo, morgaŭa tago on sageli kasutusel sõltumatult käesolevast hetkest.
Ajasõna nun (nüüd) võidakse mõnikord selguse huvides kaudses kõnes muuta, aga enamati pole see tarvilik: Hieraŭ li diris: "Mi volas fari tion nun kaj ne poste!" → Hieraŭ li diris, ke li volas fari tion nun kaj ne poste. Võidakse asendada sõnaga tiam (siis), tiumomente (sel ajal) või tuj (kohe), aga ka nun sobib.
Kohta tähistav väljend tsiteeritavas lauses peab mõnikord muutuma kaudses kõnes, kui asja jutustatakse edasi teises kohas. Teinekord see muutus võib olla loomulik, aga mitte tingimata vajalik:
- Karlo ja Eva on Pariisis. Karlo räägibi Pekingist ja ütleb Evale: Mi iros tien.
- Eva on pärast koos Petroga Pekingis ja jutustab Petrole: Karlo diris, ke li iros ĉi tien. (Või: ...ke li venos ĉi tien.)
- Petro ja Eva on Tokyos ja Petro ütleb talle: Mi iam estis en Berlino.
- Eva ja Karlo on hiljem Berliinis ja ta jutustab talle: Petro diris, ke li iam estis ĉi tie. Või: Petro diris, ke li iam estis en Berlino.
Asesõnad kaudses kõnes
Kaudses kõnes isikulised ja omastavad asesõnad peavad sageli muutuma, kui kõneleja või kõnetatav muutus:
- Karlo ütleb: Mi estas tre feliĉa.
- Petro jutustab Evale: Karlo diris, ke li estas tre feliĉa. Mi → li.
- Karlo ütleb Evale: Mi amas vin.
- Petro küsib Evalt: Ĉu li vere diris, ke li amas vin? Mi → li, vin jääb.
- Petro küsib Karlolt: Ĉu vi vere diris, ke vi amas ŝin? Mi → vi, vin → ŝin.
- Petro jutustab Elizabetole: Li fakte diris al ŝi, ke li amas ŝin. Mi → li, vin → ŝin.
- Karlo ütleb Petrole Eva kohta: Mi amas ŝin.
- Petro jutustab Evale: Li diris, ke li amas vin. Mi → li, ŝin → vin.