Esperanto keeles peamine sõnade järjekorra reegel on arusaadavus. Tuleb panna sõnad sellisesse järjekorda, et mõte oleks arusaadav. Erinevad lõpud, eriti akusatiivi lõpp -N, võimaldavad suurt vabadust, aga see vabadus pole absoluutne.

Mitmed määrsõnalised abisõnad peavad selguse huvides üldjuhul asuma vahetult enne seda, millega need seotud on, näiteks ankaŭ, eĉ, tre, nur. Ka eitussõna ne peab asuma selle ees, mida ta eitab.

Eessõna peab asuma selle ees, mille lauseliikme rolli ta näitab.

Sidesõna peab asuma selle ees, mida ta seob millegagi.

Abisõna ajn peab asuma selle tabelsõna järel, mille nüanssi ta näitab.

Lauseliikmete järjekord

Tavaline lauseliikmete järjekord järgib järgmist mudelit:

alus — öeldis — sihitis — teised lauseliikmed

Kui kasutatakse teistsugust sõnade järjekorda, siis ei muutu põhitähendus, vaid luuakse erinevaid rõhuasetusi. Aga öeldise juures ei saa alati vabalt sõnajärge muuta, sest öeldisel pole rollinäitajat. Lausete leono estas besto (tõde) ja besto estas leono (vale, sest on ka teisi loomi) vahel on erinevus. Sellises lauses nagu lernanto fariĝis instruisto on sõnajärg väga oluline, sest lause instruisto fariĝis lernanto on täiesti teine asi. Enamustes tavalistes öeldisega lausetes eemaldab kontekst võimaluse valesti mõista, isegi kui kasutatakse harjumatut sõnajärge. Aga selline lause nagu instruisto lernanto fariĝas on vaevu mõistetav ja seetõttu tuleks sellist lauset vältida.

Ette asetamine

Lauseliiget, mis tavaliselt ei asu lause alguses, võidakse rõhutada sellega, et see pannakse just esimesele kohale:

Lauseosa, mille peamine sõna on KI-sõna, asub tavaliselt oma pealause või kõrvallause alguses. Selline asukoht pole seega KI-sõnade jaoks eraldi rõhutav. Enne KI-sõna võib siiski asuda eessõna, mis näitab selle lauseliikme rolli.

Põhimõtteliselt ka teised sõnad, mis teevad koostööd KI-sõnaga, võivad seista selle ees, aga tavaliselt välditakse seda, et KI-sõna ette pandaks midagi, mis ei ole eessõna:

Sidesõnad kaj, aŭ ja sed võivad ilma raskusteta asuda KI-sõna ees, sest sellised sõnad ei kuulu järgneva lauseosa juurde, vaid ainult seovad seda eelnevaga: Dum la trarigardado mi trovis diversajn esprimojn, kiuj siatempe ŝajnis al mi bonaj, sed kiuj nun al mi ne plaĉas kaj kiujn mi volonte ŝanĝus.

Mõnikord võidakse asetada lauseosa, mis tegelikult kuulub kõrvallausesse, terve lause algusesse. See loob väga tugeva rõhutuse just harjumatu sõnajärje abil:

Sageli võib tekkida segadus, millise lauseosa juurde tegelikult kuuluvad ette tõstetud sõnad. Võib tunduda, et need kuuluvad pealause tegusõna juurde, sest need on sellele ju lähemal. Kui lauseliige, mida soovitakse rõhutada, on oma kõrvallauses aluse rollis, siis ei või seda ära liigutada oma kohalt, sest alus peab oma öeldise juurde jääma. Seega pole võimalik: Tiu laboro mi pensas, ke estas malfacila. Tuleb öelda: Mi pensas, ke tiu laboro estas malfacila.

Mõnikord, kui tähendus võimaldab, võidakse rõhutada kõrvallause lauseliiget ette asetatud pri-määruse abil. Seda lauseosa, mida soovitakse rõhutada, jäetakse asendama tema algupärasesse asukohta kas asesõna või tabelsõna ja terve lause alguses esitatakse seda pri-määruse kujul. Rõhutatud asi ilmub niisiis kahel korral, üks kord pri-määrusena pealauses ja teine kord asesõnaga oma tegelikus lauseliikme rollis kõrvallauses.

Mõnikord, kui on vaja asetada KI-sõna lause algusess, aga see KI-sõna kuulub tegelikult kõrvalllausesse, võib tulemus olla väga raskesti mõistetav. Õnneks esineb selliseid probleeme praktikas väga harva:

Täiesti tuleks vältida selliseid lauseid, kui kõrvallause ise on küsimus. sest siis muutuks konstruktsioon liiga keeruliseks: Ŝi demandis, ĉu mi ŝatas muzikon. → Kion ŝi demandis, ĉu mi ŝatas? Tuleb öelda Kion ŝi demandis? kuigi see on vähem täpne või kasutada pri-lahendust mis on näidatud siinsamas järgmistes näidetes.

Sama probleem on siduvate (mitteküsivate) KI-sõnadega. Ka selliseid KI-sõnu pannakse kõrvallause algusesse. Kui siduv KI-sõna tõesti kuulub kõrvallause kõrvallausesse, võib tekkida segadus:

Sageli saab välja keerutada ette asetatud pri-määruse abil. KI-asi jäetakse omale kohale asesõna vormis ja kasutatakse pri-määrust kui küsimuse väljendit või kui sidendit:

Kui KI-asi on aluse rollis, siis ei või seda oma kohalt kõrvalllauses ära liigutada. Tegusõna alus peab jääma lauses oma kohale: Karlo diris, ke lia frato edziĝis. → Kiu Karlo diris, ke edziĝis? Diris näib omavat kahte alust samal ajal kui edziĝis näib alust üldse mitte omavat. Kasuta pri-lahendust: Pri kiu Karlo diris, ke li edziĝis?